Täna hommikul sattusin lugema PM artiklit “Lapsi varitsev oht jättis vallad külmaks“. Muidugi klikkisin ma vallakodaniku ja kahe väikelapse emana koheselt artiklile, et uurida, millega siis nüüd vallaametnikud hakkama saanud on. Ja mis siis selgus? Üks usin ajakirjanik oli läbi helistanud Virumaa vallajuhid ja uurinud neilt, mida nad on teinud või plaanivad teha seoses sellega, et noored ei kanna rattakiivrit?
No olgu – reporterist saan ma veel aru – toimetaja käskis teha lasteteemalise loo lastekaitsepäeva puhul ja tuli siis midagi pastakast välja imeda ja kirja panna… Aga kui mõni vallavanem nüüd sellise küsimuse peale hakkab rääkima, et vald peaks kiivreid hulgi ostma, et siis neid kodanikele soodsa hinnaga müüa, siis tuleb hirm peale.
No siinkohal võib ju tekkida küsimus, et mis seal väga hullu oleks, kui vallad selle teemaga tegeleks??? Ilma kiivrita noorukit ratta seljas oleme me kõik ju näinud ja me kõik teame, et kiivrita avariisse sattudes on shansid palju kehvemad.
Aga siinkohal on 2 väga suurt AGA … Esiteks meenutab mulle kogu see jutt paari aasta tagust aega, kui pidin töö juures ühe suurema projektitaotluse EAS-le kirjutama – kord nädalas toimus siis temaatiline koosolek ja ma sain väga palju produktiivset tagasisidet — kirjavahemärkide osas.
Ma tean juba keskkooliajast, et mina ja grammatika ei ole võibolla parimad sõbrad ja vahetevahel ununeb mõni koma või kasutan liigselt mõningaid sõnu… Aga kas tõesti oli vaja koguda kokku 5 osakonnajuhti pooleteiseks tunniks, et nad siis kogu mu kirjutatud teksti lause haaval läbi loeks ja komasid parandaks? Aga põhjus oli lihtne – nad ei osanud sisu kohta ühtegi soovitust anda ja selline pisivigade parandamine tekitas neil tunde, et nad on teemaga vaeva näinud.
Ja täpselt sama efekt oleks kui vallajuhid hakkaksid nüüd Hiinast konteineritega kiivreid tellima, et neid siis kohalikus koolis 7EUR/tk müüa – palju ajakulu ja samas probleemi see ei lahendaks…
Ja miks ma nii väidan? Sest teine AGA ongi seotud probleemi olemusega – ma millegipärast ei usu, et kui lapsele on suudetud osta 700EUR maksev jalgratas, siis vanematel pole raha talle kiivri muretsemiseks… Usun isegi, et enamikel neist kiivrita sõitjatest on tegelikult kiivrid kodus olemas. Aga miks nad peaksid üldse vaevuma neid kiivreid pähe panema kui nad on oma esimestest eluaastatest näinud oma vanemaid ja teisi täiskasvanuid ilma kiivrita ringi sõitmas??? Just hiljuti üks laste sõber ütles väga huvitava lause, kui palusin tal kiivri pähe panna -
“Kui ma suureks saan, siis ma ei pea enam kiivrit kandma..”
Seega kallis vallavanem – palun ära hakka mõtlema, et sina pead minu lastele kiivri ostma! Ma saan sellega täiesti ise hakkama ning kandes kiivrit ka ise õpetan sellega lastele, et kiiver on rattasõidul vajalik olenemata vanusest…
Aga vallaltsooviksin ma lastekaitsepäeva puhul palju turvalisi kergliiklusteid tulevikuks, kus mu lapse saaksid sõita ning ka skateparke ja noortekeskusi, kus lapsed saaksid peale kooli aega veeta sõpradega…
Ja üleskutse siinkohal ka kõigile lapsevanematele – kui teil on kodus väikseks jäänud kiivreid, siis pange nee müüki – võite teha seda kas lastekaubad.net lehel või kus iganes mujal te oma lastekaupa tavaliselt müüte…
Jänku jussi multikas rattakiivrist
Politsei lehel olev Lõvi Leo lastenurk
Kommentaarid
Powered by Facebook Comments